2011

See aasta oli üks imelisemaid imeliste reas. Ühel aprillikuu päeval helistas mulle Helen. Ja see sama päev, kui jõudsin koju tema 1 kuu vanuse Danieli juurest ja pildid arvutisse laadisin,  sai pöördeliseks hetkeks minu elus. Ma ei jõudnud sel aastal pildistada nii palju kui oleksin tahtnud. Mul on ju oma väiksesed, kes vallutavad mu päevad ja ööd ning kes on ja jäävad alati esikohale. Aga nad andsid mulle siiski mõned hetked ja minu kaamera ees käis 2011. aastal 35 last. Enamus neist esimestel elunädalatel, aga mõned ka juba siis, kui nad veel ilmavalgust näinudki polnud. Ja paar suuremat last õnnestus samuti pildile püüda! Aitäh mu armsad – kõik pisikesed, kes mu kaamera ees sel ilusal aastal natuke tudinud on ja ärgates oma suured imelised silmad minu nähes maailma poole pööranud. Te olete mulle väga kallid! Selle slide-show (koos seda saatva lauluga) ma pühendan aga oma perele – minu suurimale tugisambale, fännile ja lohutajale – maailma parimale abikaasale Ludvigile ning pisikestele Samuelile, Simonale ja Klaara Liisale, tänu kellele see kõik üldse sündida on saanud.